Kui nad sedaviisi täiskevades ridamisi seisavad, erkrohelised ja verivärsked, aga lehetipus on ikka veel selline teokojana kokkukeeratud, suletud krunn, siis on mul tunne, nagu peatuksin kusagil lukustatud ukse ees. Ma ei tea, tuleb see sellest, et nad on ju sõnajalad – jutustajad, rääkijad – aga nende suud oleks nagu sõlmes, suletud, vaikima kamandatud. Ometi kumab päikest, ja kõik on ju hele ja helge. Ja äkki ma taipan – see nõutu kärsitus minus, mida ebamugavalt tajun, pole midagi muud, kui avanemise ärev ootus. See kõik võib võtta väga vähe aega, aga see on üks isemoodi aeg, aeglane ja veniv. Nihelen kannatamatult. Kuni viimaks kuulen vaikset, rahustavat sosinat: „Kohe, kohe!” Ütlesid seda tõesti sõnajalad? Juba nad rääkisidki, jah? Või kahises ainult tuul.