Ma ei tundnud teda. Ei kõnetanud teda. Ja tema ei kõnetanud mind. Ta isegi ei pöördunud nägupidi minu poole, et oleksin ta pilgu üles leidnud. Oli süvenenud iseenda mõtetesse ja vaikis. Ma mõtlesin, et millest ta küll sedasi pingsalt mõtleb? Ja siis korraga sain ma aru – tema mõtted olid sellesama pildi peal, otse tema näo ees... Kui te oma kujutluses selle pildi korraks pea peale pöörate, näete te paremas pildi servas pruuni naisekeha. Kummis, prink rind ahenenud talje kohal, mis läheb nõtke sujuva joonega üle naise lapseootel üsaks. Sünnitus näikse üsna lähedal olevat, laps on juba päris alla vajunud, ja valmistub asuma teele siia ilma... Kuldmees oli oma saladuse mulle reetnud.