Ma ei tea, on see laid, on see saar. Lähen kui kuutõbine kuuvalges öös. Lähen siit, läbi vee. Ei, pigem mööda vett! Lihtsalt astun, kõnnin. Siin esimesel kaldal ma seisma ei jäägi. On ju võimatu peatuda – seal teisel kaldal on midagi, mis mind jäägitult lummab, kutsub ja haarab. Imeline puu, täis valgeid õisi või lund. Ja seal ladvas on klaasist täht, on läbipaistvast jääst habras leht, midagi, mis iga hetk võib puruneda, olematuks muutuda... Ma pean sinna jõudma, ma pean! Jää veel, sa õhkõrn jää, ole seni, kuni tulen ja istun kivile selle imepuu okste all. Istun kivile, vaatan ääretut täiskuuvalguses merd – ja mul pole enam kuhugi kiiret... Siis viimaks on see pilt valmis.