Millise nõtke, lausa hoolimatu käega tõmbas tõeline kunstnik need vähesed jooned. Ons neis midagi, mida annaks muuta? Eks proovige. Me võime ju murda päid ja püüda välja mõelda täiuslikumat joonist kui see, mis vaatas ühel talvekargel hommikul puutumatu lume pealt mulle vastu. Iga joon siin algab ainumõeldavast kohast, iga joon kulgeb iseenesestmõistetavat teed pidi ja lõpeb täpselt seal, kust edasiminek oleks liigne. Need neli tippu paigutuvad üksteise suhtes uskumatult kaunilt. Nad joonistavad lume helesinisele varjualale dünaamilise kujundi, tekitades niiviisi kummalise tundepinge – sellesse paigutusse on otsekui sisse kodeeritud graatsiline liikumine, samas aga eeldab õhkõrna härmatise püsimine täielikku liikumatust. Sundimatu ja vaba eneseväljendus on päriskunsti eeldus, sisepinge aga tema olemus. See ongi see miski, mis peletab vaatajast ükskõiksuse ja loiduse, paneb ta nautima ja vaimustuma. Sain elamuse looduse loodust, minu jaoks ülimast.