Vahel, midagi lähemalt vaatama jäädes, kaod otsekui mõõtmatusse kaugusesse. Teinekord aga kohtad mõõdetamatuid kaugusi, mis tulevad sulle nii lähedale, et selgesti tunned, kuidas nad puudutavad sind. Olen seisnud üksinda kottpimeduses, laiul keset merd. Oli august. Kuu oli veel loomata ning tähed olid lõpmata kaugel. Nii kaugel, et nende valgus ei valgustanud ega võtnud ära pimedust mu ümbert. Ometi oli neid nii palju ja nad olid nii kirkad ning selged. Meie vahel oli tükk tühja, pimedat maad. Ületamatut. Kõik see kokku ongi ilmaruum. Olen lõdisedes seisnud talvisel külmal verandal. Jäätunud klaaside taga hakkas kustuma päev. Hetkeks puutus mu otsmik vastu klaasi, vastu paksu jäist korpa, ja ma nägin, et see oli pilgeni tähti täis. Panin sõrmeotsa ta peale ja temasse sulas auk. Sealt tuli sisse päike. Ilmatust ilmaruumist tuli otse mu juurde päike. Seisime koos.