Nii see käib. Ühel hetkel tõstetakse tiivad ja asutatakse minekule. Meile jääb valik, kas selle üle rõõmustada või kurvastades järele lehvitada. Tegelikult mulle jää meeldib. Isegi pärast seda pikaleveninud talve. Niisamuti nagu värsked rohulibled, kastanite nahksed läikivad pungad ja esimesed sinililledki. Jää oma läbipaistvuses, valgustundlikkuses, märkamatus, ent pidevas muutumises. Oma üksolemises veega. Mõlemad, nii jää kui vesi ahvatlevad mind oma võimega peegelpilte luua, maailma mitmekordistada. Justnagu poleks kõigest otsenähtavast küllalt. Mingi seletamatu ahnus ja aina uue avastamise kihk on selles mu peegelduste ihaluses. Küllap saite juba aru, et kuulun nende hulka, kes seda äralendu kerge kahjutundega saadab. Aga panite ehk tähele sedagi, et jälgin rõõmuga ka paisuvaid pungi ja muid kevade märke. Liigun ise koos liikuva ajaga. Saadan ja teretan ühekorraga - head teed ja tere tulemast!