Kui tuli on kustunud, kui isegi söed ei plingi enam tuleasemel, vaid lebavad rahulikult üheteise kõrval, kerge tuhakorraga kaetult, aga kui sa ometi tead, et puudutada ei maksa, võid kõrvetada saada. Võib valus olla. Sest tuline on ikkagi. Tuline on kaua aega peale tuld. Kes kogenud, see teab. Aga nähtav? Kustunud lõkkeaseme kohal seesama juunikuine, koidueelne, udusinine mereõhk, mis kõikjal ümberringigi… Pildistan ärkavat merd. Aga mu pildile ilmub tuleta tuha kohale kummaline kuum kuma. Värviline ja nähtav. Tulisel õhul on värv! Ma ei teadnud… Siis ju ka hingeõhul, kuumava südame kohal?