Eks ole me kõik rändurid läbi aja ja aastaaegade. Kui ma seda üleni jäärüüs pisikest puuhakatist märkasin, mõtlesin sellele, kuidas ta sügisel siin tormisel rannaribal viimast lehte veel enda küljes kinni hoida püüdis, merelainete raevukaid sahmakaid talus, sügisvihmades leebus ja pehmet lumetekki ootas, sai aga enda ümber jäätumast tõrkuva mere tekitatud, aina kasvava jääkobaratest maastiku. Mina, saamatu sellel pinnal edasi liikuma, imetlen tema paigalpüsimise rahu… Kui viimane õhtukiir ta juba varju jäävate jäämügarike hallil foonil korallikarvaliseks rüütab, pildistan teda. Tagasi tulen ehk siis, kui lehepungad puhkemas on. Rahu ja jaksu meile mõlemale.