Kui on olemas vana hõbe, siis miks mitte ka vana kuld? Olin kõndinud üle oma jaksu. Oh ei, ei mingeid rekordeid! Üsna väikese maa, aga lihtsalt rohkem, kui ma jaksasin. Jalad vajusid sügavale mutta. Suve läbi lepikut räsinud tormid olid puid risti-rästi raadanud, kõik kohad olid rägu täis ja toetajat polnud millestki. Tuli loota vaid heale õnnele. Tabasin end sellelt, et tuikudes haarasin kinni koltunud ning murdunud kõrkjast. Meenus, et uppuja haarab õlekõrrestki kinni… Kogu mu olekut arvestades sobis see „uppuja“ päris hästi. Korraga langes hõrenevate puude vahelt mudasse madal päikesekiir. Karge, tuhm, vana kuld oli lepaleheks moondununa mu jalge ees. Ma pidin temani jõudma! Pidin laskuma. Olin kui kaljudelt kitsasse kuristikku ronija, kes iga oma liigutuse läbi mõtleb. Eriti selle, kuidas kaamera ellu jääks. Küllap see näib teile veider. Mis see siis ära ei ole! Korraks kükakile, õige tasakaal, siis kummardus peaaegu muda piirini, kadreering, näidud kaameral õigeks, ja siis - hinge kinni hoides klõps. Kõik.

Nii see ei olnud. Olin külili mudas, valutav ja abitu. Aga kaamera oli kahjustamatult ülessirutatud käes! Enne rohkeid tõusmiskatseid tegin talle käeulatusse okstest ja risust parve, võtsin ta kaelast ja panin ettevaatlikult selle peale. Tõusmine oli veel keerukam kui laskumine. Ma ei hakka seda kirjeldama. Ütlen ainult, et see kestis kaua. Nüüd ma tean, mis hind on vanal kullal!