Meie väike laht oli elavas liikumises. Ei mingeid valgeid jäneseid ja rulluvaid laineid, aga väikesed teravatipulised veekühmud aina tekkisid ja müksisid üksteist ning sukeldusid siis taas. See kihav veepind liikus sihikindlalt kalda suunas, pärjates rohuse kaldaääre valgete vahutortsudega. Läksin vette, et seda tekkinud vahuviirgu lähemalt uurida. Leidsin sealt mitmeid uhkeid sõrmusekive, mis aga sekundikski paigal ei seisnud. Tuul aina kõigutas ja nügis neid – ja nii nad mu silme all olematuks purunesid. Ent neid tekkis üha uusi. Proovisin neid püüda, et oleks, mida oma ehtekarpi panna, aga kerge see ei olnud. Ja ehteks mõelduilt avastasin igaühelt harkisjalgse iseenda. Vähemalt tean nüüd, et seisan kindlalt kahe jalaga maa peal!