Kruusaliivasel rannal on üsna suur kivi. Millele mahuks nii istuma kui külitama. Selline kummaliselt urbne, auke ja õõnsusi täis, minikoopaid ja kujuteldavaid kanjoneid pakkuv, tumepruun kivi. Olen ta orge ja kõrgusi lähemalt uurimas käinud, kummisaapad jalas. Sest ta on olnud osaliselt vee sees. Nüüd oli ta oma paar meetrit veepiirist, kuival maal. Läksin huviga tema ümber tiirutama, et uusi avastusi teha. Põnev kivi selline! Aga mõne aja pärast jäin pilkupidi paari peopesa suurusesse lohku, millest laine kord üle oli käinud ja väikese reljeefse põhjaga ja meretaimestikuga veekogu tekitanud. Jäin selle kohale kummuli, mind ründavate sääskede söögiks, oma paariks tunniks. Mitmesuguseid pilte leidsin sealt. Aga päeva laskudes jäin uurima sealsamas vees ligunevat ja hulpivat sulekest. Tuul puudutas vett ja selle väreluse peal mängis loojuv päike hetk hetkelt muutuva valguse ja varjudega. Midagi sellest vaatemängust siin teilegi. Sääskedeta.