Ei seisnud kõrval, ei imetlenud meistrit ja ei jälginud iga ta liigutust – pean tunnistama, et ei tunnegi teda. Leidsin enese seisvat selle imeteo ees, jalad vajunud läbi lume ja paksu jääkooriku tühja kõdulehisesse auku, käsi haaranud kinni külmahaprast peenikesest lepast. Madal loojangutaevas trügimas mustade tüvede vahelt otse mu pildi peale. Aga pilt ise – kohrutus, lõpetatud lainja, kinnisulatatud servaga, mille alt voolavad välja kuldpruunides toonides isemeelsed voldid, kannatamatud ja püsimatud nagu sügisese oja rahutu vool… Jah muidugi, seda ta ongi! Peatatud, hangunud, vaske valatud tõtakas vool. Vasevalu. Ilu ja valu ühtaegu. Nagu elus ikka.