Lumemarjad, mu lemmikud. Kiirustasin nende pildistamisega, natuke vara oli veel. Marjad küll olemas, aga lehed ka veel alles. Tegelikult on nende õige aeg praegu, nüüd, mil raagsed oksad taeva poole sirutuvad… Kui värvid kaovad, taevas on hall ja päikest ei näita enam südapäevgi. Kui kipud kõndima, pilk maas küll kinni, aga huvitu ja ükskõikne. Siis on õige aeg vaadata lumemarju. Ei ole midagi lohutavamat, heledamat ja helgemat, kui alasti oksaraagude küljes lumivalged lumemarjad. Ärge magage seda aega maha, seegi on mööduv nagu kõik muugi – lumemarjad kaotavad oma värskuse, tõmbuvad krimpsu ja nende rüü muutub pikapeale pruuniks… Aga kui taipate neid silmitseda ja nende olemusse süveneda sellel kõikehõlmaval hallil ajal, mil nad veel täies ilus võidutsevad, siis jätkub nende heledust meeltesse väga kauaks. Olen neid ühes oma luuletuses lootustäppideks ristinud. Mida nad tegelikult ongi. Kui vajutate nad oma mällu, jõuate õnnelikult läbi igihalli ja pimeda aja lumevalguseni välja.