Oli hämar. Õhtu jõudis, pilvine ja hall. Hilissügisene, siiski soe. Värvide pillerkaar läbi saanud, puud juba raagsed. Ent hiliseid õisi, neid võib rohu seest leida veel küll. Isegi kevadisi õisi, neid mis segaduses uut ringi kipuvad alustama, ise sellised äbarikud ja häbelikud, aga sealjuures ikkagi kangesti püüdlikud… See, mida mina alateadlikult otsin, on üsna seesama – kordumine. Ei looda küll raagus puu asemel otsekohe hiirekõrvulist leida, aga ma otsin peegelpindu, mis seda vähest, mis värvist ja rõõmust alles veel on, korrates rohkemaks teevad. Seisan ja ei usu oma silmi – peegelduse kõrval on kordajaks muutunud mu oma meeledki! Kirkaid, lausa uskumatuid värve püüavad nad kinni peegelpildist. Meel on korraga erk ja talv näib olevat kaugel. Kirev sügis on ikka veel siin.