See aeg tuleb. Ei ta jää kuhugi. Täna olid ringisõitjad juba rahet näinud, kuigi õhk on ikka veel sooja sügise aplaid sääski täis. See aeg tuleb ikka, ja just niisama ehmatavalt ning samas lohutavalt, kui aasta tagasi, tol õhtul. Läksin siis, kummikud poole sääreni mudas, mööda hämarat lepikualust. Pimenes. Aga mind oli haaranud vastupandamatu kihk seigelda kodujõele sügisvihmadega siginenud haruojade kaldaid pidi. Libe oli. Raske astuda. Ja lepad, reetlikud, ei pakkunud neist kinni haarates sugugi tuge. Murdusid praks ja praks – ei teinud ma enam raagus puul ja ärakuivanul hämaras vahet. Oli petlik videvikutund. Viimane aeg oli tagasi pöörduda. Sundisin end peatuma, pildistamiseks oli ju niikuinii juba pime. Ja siis korraga, nagu ilmutus, oli silme kõrgusel see valgetäpiline kolmnurk. Lund ju ei olnud veel? Kust ta tuli ja kuidas ta püsis? Otsisin jalgele tuge ja seljale toetust. See oli ämblikuvõrku takerdunud tulija – talv… Küllap oli siis eelmisel ööl miinuseid olnud ja päev polnud varjulises kohas ta jälgi kaotada suutnud. Jahmusin ootamatust pimedusest ümberringi, ja tundsin rõõmu ning lohutust leitud lumevalgest. Selg vastu puutüve surutud, hoidsin pildistades hingamist kinni, et kaamera ei värahtaks. Ma vaatan seda pilti tihti. Millegipärast pole raatsinud teda vaatamiseks välja panna, kuidagi väga kallis pilt on. Nüüd on vist aeg käes.