Ma otsisin. Nii nagu otsitakse linnupesi. Hiljukesi, et mitte pesitsejaid peletada. Uudishimust aetuna, kikivarvul ja põnevil. Kuhugi pidi sügis selle suve ju ära peitma. Ei suutnud uskuda, et temast enam märkigi siin ei ole. Kuhu ta ometi kadus? Alles ta ju oli, mahlane ja värvikas, lilli ja liblikaid, linde ja ritsikaid täis. Lõhnadest pakatav, soojalt vastu ihu liibuv, kahe jalaga kindlalt maapinnale toetuv, ikka see suvi ju! Kolan metsas ja rannas ja raiesmikul, mis sel aastal jõudsalt noort metsa on hakanud kasvatama. Viimaks istun kännule, et otsimiseks uut jõudu koguda. Ja sealsamas ta ongi, otse mu põlve kõrgusel! Kerajas punutis, noore sarapuu varjude vahel imelist valgust täis – muidugi, mis muud see olla saab, kui sügise punutud pesa, milles alles hoida suve soojust ja saladusi? Ei jõua ära imetleda seda peopesasuurust ehitist, kuhu on sisse punutud kõik suvise aja kulg. Arvasite ära? See on fragment jõuliselt puhkenud, uhkelt roosalillades värvides lõõsanud ja udusuliseks leebunud põdrakanepi varrelt. Kulgemine. Leidsin ta üles.