Alati ei tarvitsegi sügise toonid jõulised ja priiskavad olla, et värvinaudingut pakkuda. Mina leidsin jahedal õhtul rannas kõndides sellise vaoshoitud ja leebe värvikoosluse, mis mu meelegi omamoodi helgeks ja leplikuks tegi. Seda enam, et meri oli tujukas, taevas pilveheitlik ja päikene sama hea kui loojunud. Kust siis see erksinine, küsite nüüd. Küsiksin minagi, kui ei teaks. See rand on kaetud lumivalgete rusikasuuruste veerevate kividega, millel on tõelised võlurivõimed. Oma seemnekeraga võilillepildil siinsamas fotolehel olen seda asja ennegi imeks pannud. Õhtuhämaruses, kui taevas sügavsiniseks muutub, saab igast lubivalgest kivist taevapeegel. Nii ka sellel adru ja merikapsa sügispildil. Taevas, mis on vaid nendeks vähesteks minutiteks öö hakul laskunud alla maa peale, loob valgetelt kividelt peegeldudes uskumatult rõõmsa tausta kahvatuvale, adru kaenlasse vajunud merikapsa lehele, mille juba tühjades silmakoobastes helgib äkki hele hämmeldus. Nagu polekski öö ja sügis siinsamas, lausa käega katsuda.