Olin teda palju kordi näinud kandmas kulda. Tiivad täis madala päikese üha intensiivsemaks muutuvaid värve. Olen siinsamas pildilehel nimetanud ta tiibu Tiffany klaasist akendeks. Olen nautinud ta leplikku oleskelu lõppevas augustipäevas ja ta tiibade varjuvõrku rõdupiirdel. Olen imetlenud ta kõnekaid sinisilmi, kui ta mulle kuivalejäänud merepõhjas ühe kivi peal hoogsa viipega kodu poole otseteed juhatas. Nüüd tuleb nende mu kiil-sõpradest modellide seltsi ka tema, taevakandja. Iialgi polnud ma näinud, et üks pisike kiil oma tiibadel kogu kõrget eresinist taevakuplit kannab! Tema tõstetud tagumiste tiibade kinnituskaared on nii rabavalt kauni kumera joonega, olles samas omamoodi sümmeetria ülistuseks. Ka ei jõua ma ära imestada, kuidas esimene tiib tagumise tiiva klaasikild-kollaažist läbi paistab ja vaatemängu oma triipjooned lisab. Või kuidas läbi tiivavitraaži üks osa kiili tagakehast korraga otsekui läbi luubi näib paistvat. Siis aga – taevas tiibadel tõuseb mu kiil kõrgele üles ja lendab ära tumedate kuuskede suunas. Kas ma saan veel kunagi sellele kitiinkillulisele taevale nii lähedal olla? Kas laskub taevas sealt kõrgelt kiilitiibadel ükskord taas minuni?