Seisan noorukese vahtrapuu kõrval. Kui mitmes sügis see tal nüüd siis kogeda on? Kuues? Seitsmes? Pikkust tal tublisti üle minu, aga alumised oksad veel üsna ligi maad. Vaatamata mitmele ületuulanud sügistormile on seal veel mõni roheline lehtki laperdamas. Puu alus on aga pruune, krimpsus ja kokkukägardunud, sügissaagiks langenuid täis. Pole olnud talle antud vahtrale omase värvikirevusega hiilata. Vähemalt mitte sel aastal. Siis korraks välgatab päikest. Niisugust valget. Ei, õigem oleks öelda, et värvitut. Sellist, nagu päikene hilissügisel just on. Ja selle valgel uurin ma üht oksa külge pidama jäänud varisemisootel lehte. Milline õhkõrnadeks kiududeks lahtiharunemine seal toimub! Missuguseid kõhedusttekitavaid surmarohelisi toone seal on. Minestuseelne kahvatus näos, valmistub ta mu silme all maha langema. Aga sellesama lehe varjupoolselt küljelt kumab tillukestest augukestest sinist. Hallisegust, määrdunut, sügisesele pilvisele taevale omast. Ent see pööratus taeva suunas sisendab langemise ja lagunemise asemel lenduminemise lootust. See mõjub otsekui lohutus. Nagu lubadus jätkata teed.