Esimene pakaseline päev sellel talvel. Aknaklaas on tihedalt jääga kaetud ja ei paista läbi. Lühike talvepäev on lõppemas ja tumeneva jääklaasi taga on aimata laskuvat päikest. Puudutan sõrmeotsaga jääd, see on külm. Tõmban näpu ära. Aga oh imet! Olin teinud jäässe tillukese ümmarguse akna ja sealt vaatab mulle vastu päikene! See armas taevakeha, mida me siin kogu pimeda kuu pikisilmi, nüüd juba enam mitte lootagi julgedes, oodanud olime. Tere, päike! Tule homme jälle…