Hilissügisel on sinu jaoks varutud tumedaid päevi, mis otsekui ootaksid oma etteastet. Keset pori ja üdini raagus puid saab see tõesti ka teoks. Meel on mõru. Millegagi pole rahul. Tusk närib hinge. Hammustab sealt paremaid palasid ja lonksab vihmavett peale. Kuni tundudki enesele auguline ja katki olevat nagu see lepaleht jalge ees porilombis. Masohhistlikult võtad selle katkise, näritud lehe pildina kaasa. Et ikka teaksid, kui puru ja kui armetu sa välja näed… Päev saab otsa. Hommikul piilub päike su turris olekut ja mossis nägu. Võtad siis asitõendi ette, et oma pahurust õigustada. Aga oh imet, igast puretud august välgatab vastu midagi põnevat! Ununenud suverohelist, helesinist taevast, siiruviirulisi otsimisi ja kullaträhnilisi leidmisi. Augud kui aknad – kuidas muidu saaks kõik see meelestläinud ilmaime end sulle uuesti ilmutada?