Hea on kõrvalt vaadata ja asja üle järele mõelda. Kust tuleb see vastupandamatu tõmme, mis paneb su liikuma teatud suunas, nii et sa sellist minekut enam vältida ei suuda? On see ettemääratus, saatus, või hoopis Kõigevägevama tahe? Mis küsimus see üleüldse on? Mis sellest oleneb, kui minek on juba niikuinii kindel. Pigem on oluline see, kas allud meeleldi või puikled vastu, kas kardad tundmatut või lausa ihaled seda. Sest eks ole teinekord hea, kui nõutusehetkel mingi seletamatu vool su kaasa kannab, ilma et iseeneses selguselegi oleksid jõudnud. Ja korraga osutud olevat... Jah, kus? Tegelikkus lööb su virgeks just siis. Ergastab su tahet ja vaimu, rõõmustab, kurvastab, hämmastab, lepitab – mida iganes! Pärale jõudnuna oled sa korraga tegev, oled hindaja ja otsustaja, oled teadlik ja tahtlik tegutseja. Tõmme on alles algus, on kõige hakatus. Ja hea, et ta on. Kui on.