Korrapära, või sageli lausa pedante korrastatus, võib õisi lähemalt silmitsema jäädes isegi jahmatada – on ju õiteaeg looduses selline pulbitsev pidu ja pillerkaar, üksteise võidu avanemine, see nii spontaansena tunduv suur lustimine ning trall. Niitudel ja peenardelgi ei kutsu tuulte tantsitatud ja vihmade poolt õnnistatud olek sugugi otsima peoplatsilt ülimat korda. Ent ometi võid süvenedes seda kõikjal hämmastunult leida. Õiesüdamikud oma ranges sätituses, kroonlehed kindlas loetuses ja paigutuses, avanemas ettemääratud järjekorras. Kõik see, mis tavaliselt märkamata jääb. Oled sa aga kord sellesse seatusesse põhjalikult süüvinud, leiad end mingil hetkel hoopis igatsemas seda nii inimlikku hoolimatust, lausa hooletustki, seda sundimatut vaba olekut, mis omamoodi seostub mul mõistega suvi. Sellest siis mu rõõm, kui märkasin seda lohakalt peale tõmmatud, tuules laperdavat õhulist negližeed, milles mu tuttav moonikaunitar ööle vastu kõndis.