Vahesein või varjuteater? Üks teeb tõelise suhtlemise sama hea kui võimatuks, on takistav ja sealjuures omamoodi ka õrritav, kui vaheseinast sedaviisi läbi kumab ja paistab. Puutuda ju ei saa, olgugi teine siinsamas lähedal. Ära ajada ka ei saa – kummalgi ju oma ruum ja olemine. Aga rahu on kadunud. Läbikostvate, või veel hullem, läbipaistvate vaheseinte närvekõditav needus – koos, aga üksi, üksi, aga koos. Varjuteater ent on suhtlemise erivorm, kantud mängulisusest ja orienteeritud pigem naudingule kui paratamatuse tajumisele. Sel juhul on vahesein vaid ekraan, millele valguse abil projekteeritakse pilt või koguni tegevus. Ei midagi häirivat. Pigem lõbus ja põnev. Raske öelda, kumma tunnistajaks ma, kõhuli varakevadiselt külmal samblal, sattusin? Teil on õigus – ei kummagi! Muidugi on pildil vaid põgus peatatud hetk, otsekohe kaduv, muutuv, teisenev. Kuid niiviisi jäädvustatuna toob see pilt mu ette läbikumava vaheseina kaks täiesti erinevat olemust. Kui oleks võimalus valida, eelistaksin muidugi teist.