Nõutuna kõndisin mööda lauskuiva kivist merepõhja. Meie lahesopi kääruline kaldajoon oli tavaliselt mu teekonna üsna pikaks venitanud. Igal pool oli ikka vesi ees olnud. Olin pidanud plaani taamal paistva metsaviiruni minna, aga päike laskus ja valge juuniöö oli sama hea kui kohal. Võtsin siis mere põhjas, ühe suurema kivi peal istet. Ikka oli sellest vesi üle loksunud, nüüd oli siin üsna imelik sedasi täies mundris istuda. Sain jutule kivil loojangut nautiva kiiliga. Rääkisime päris kaua. Kui end viimaks minekule seadsin, viipas ta üle kuivade lahesoppide ja juhatas lahkelt, et sealt saab otse ka. Tänasin ja läksingi niiviisi, otse.