Ajal, mil puud-põõsad uusi võrseid hakatavad ning rohelus kõikjal maad võtab ja võidutseb, on üks, kes punapruunina, verekarva ja verivärskena ilma sünnib. See on tõsine sügavroheline lepp, kes sellisena oma noore võrse küljes vastse lehehakatise välja sirutab. Olen seda ikka imeks pannud, sest ta torkab valdava värske roheluse sees alati silma. Liiati veel siis, kui loojuva päikese kiired sellist lehekest puudutama juhtuvad. Siis saab ta endale päevakuldse äärise ning mahl tema noortes soontes on tõepoolest vere värvi. Polegi vist sobivamat sõna tema olekut määratlema, kui seda on sõna verivärske. Olgu sedasi siis piltki nimetatud.