Küllap te teate, mis on tasakesi näpuotsaga puudutamine... Teinekord on kiusatus liblika tiiba sedasi puudutada. Aga sa jätad selle liigutuse tegemata. Vahel tuleb tahtmine õhkõrna siidi ainult näpuotsaga puudutada, nii et see kerguse ja lendlemise tunne sinu sõrmedesse kanduks. Või siis puudutada sarapuulehe pehmet, kergelt karvast pinda nii tasakesi, et näpuotstel on natuke kõdine tunne. Või libistada sõrmeotsaga tasakesi üle alles ilmavalgust näinud lapsukese piimpehme põse. Ikka on sellises liigutuses imetlust ja imestust. On sisemine vajadus distantsi hoida ja samas vastupandamatu kiusatus siiski lähemale jõuda... Kummalisel kombel sattusin samalaadse nähtusega silmitsi talviselt inimtühjal peenikese laulva liivaga rannal. Kui mina ettevaatlikult näpuotsaga roale soola raputan, siis on see midagi, mis toimub minu oma väikeses maailmas. Nüüd aga avanes mu silmale midagi tohutult mastaapset, ent ometi täiesti sarnast. Looduseseadja oli liivale näpuosaga pihulund puistanud – nii kaugele välja, kui mu silm ulatus! Aga ikka ainult näpuotsaga, midagi segi ajamata, respektiga... See puutumatu pind, see seisev aeg.