Lumesajuse päeva järel tuleb välja päikene. Kohe hommikul, tõusu ajal. Tema madalad kiired otsivad kohevasse lumme peidetud kadakate vahel teed. Pehmed ümarvormid saavad vaevumärgatavad varjuvarjundid. Kiired jõuavad kohale – lumekujuks moondunud väike raagne põõsahakatis pannakse särama. Otsin sellele imeteole sobilikku fooni. Tammun paigal seistes nõutult jalalt jalale, raatsimata lumele jälgi teha. Ega ei teegi. Võtan ta sealtsamast pildina kaasa. Lisaks kopsutäied päikesemaigulist, lumelõhnalist õueõhku. Päike tõuseb kõrgemale, kiired lipsavad kadakate vahelt läbi uusi lumekujusid avastama. Ja kuigi mina taandun omaenese jälgipidi, leian nüüd eest sootuks teise, silmipimestavalt sädeleva talvise päeva.