Uus kohev kasukas üll, seisab ta tasa ja jälgib mu minemist. Küllap ta näeb, kuidas mu pilgud ringiratast kõike haarata ahmivad, küllap ta kuuleb neid mu enesele hoitud imetlusohkeid, küllap ta tunneb ennastki neid väärt olevat ja imestab, kui temast, pea laiali otsas, mööda lähen. Miski sunnib mind ometi pöörduma. Ja sealsamas mu silme all annab korraks pilvenuka tagant vilksatav päike noore kuuse lumekasukale soe-kollase värvitooni. Varjumäng selle peal näitab kätte puhevil rüü kõrgemad ja madalamad kohad, rõhutab kasuka kohevust ja värskust. Jahe sinilumine taust näikse kinnitavat – vaata ometi, kui soe see uus kasukas tal on! Jah, tõepoolest on. Selline talvesoe. Ning juba ma tunnengi, kuidas talvesoe mu enese põue poeb.