Õhtuse madala päiksega, varasügiseses rannas. Laine on laisk, aga rullib end aegajalt siiski mu kinganinadeni välja. Sellepärast on liiv siin märg ja linnujäljed poolenisti kustutatud. Aga ma ei lähe eemale, kuigi mu kingad ei pea vett. Olen kummargil ja uurin, kas tõesti see täpitriin läheb teokarbile õhtust visiiti tegema? Nii see igatahes näib. Vudis kiiruga ja sihikindlalt. Püüdsin ta pildimasinasse, kui kolm varju liival parajasti üksteise pikkust mõõtsid. Suur ja väike ja päris tilluke, nagu kolme karu muinasjutus. See pisitilluke on mingi kivike vist, või siis suurem liivatera, ehk mitu liivatera üksteise kukil, kuhjas koos. Pole neis kolmes iseenesest sarnast midagi, aga vaata vaid varje! Nemad sätivad end liivale kõrvuti nagu oreliviled, korrates suunda ja kuju, olles samasugust värvi ja ühtviisi liivakaredad kõik. On siis varjudes kõige samasus peidus? Kes, kus või mis me ka poleks, valgus loob meile varju. Ning kõrvalseisjale ka. Kui me seisame märjal liival, on meil ühtviisi liivased varjud. Muru peal mururohelised varjud, tee peal teelehised varjud, vee peal vesised varjud. Vist on tõesti meis midagi sarnast. Vähemasti meil kahel, kes me sinuga kõrvuti käime.