Tõuseb – ja mõõnab... Vee all olnu pääseb viimaks päevavalgele. Vetikajuuksed hoolikalt kammitud, sätivad kivipead end viimaste päikesekiirte paistele. Nüüd on nad nii silutud ja paid, et oleks lausa patt neid mitte pildi peale võtta. Oh, mis nüüd minust ja minu pildistamisest! Isegi sügavsinine varakevadine taevas laskub oma kõrgustest ja jätab kivipäile oma peegelduse. Täna on nad tõesti hellitatud ja paitatud. Minu pilgu poolt, tasaste lainete poolt, kuldkollase valguse poolt ja sinise taevakõrguse poolt. Hellitatud ja paitatud. Mitte iga päev ei ole nii hea päev!