Oh jah, need kuldsed hilissuve õhtud, kui päike on viimaseid hetki end eemal üle lepalatvade küünitamas. Aas tema jalge ees on juba puude varjualas ning sinna tal polegi enam pääsu, aga meie majaesine ja kodakondsed võtavad viimast. Istume rõdul ja naudime soojust, mis augusti lõpul alati kohe päikese laskudes olematuks haihtub. Sõbrad kiilidki on end rõduservale ritta sättinud, olema ja mõnulema. Pole neilgi ei kiiret, ei rahutust. Nüüd võin läbi objektiivi vaadates näha sedagi, milleni mu silmanägemine muidu ei küüni. Karvakesi jalgadel ja õrna kahu turjal, kaunist võrkmustrit läbipaistvail tiibadel. Varje, mis jäävad laua pinna peale, ning kuldset valgust, mis peegeldub mulle vastu siit-sealt tema kehal. Ja veel see sinatuttavlik, ilmekas silmnägu, mis mu liigutusi ikkagi jälgib, valmis vajadusel tegema lühikese lennukaare, et uuesti samasse paika laskuda. Kuniks on päikest ja kuniks jätkub veel suve. Lihtsalt olema.