Ma ei tea miks, aga see pilt lummab mind. Ta on ühekorraga jahmatavalt ebareaalne ja pealetükkivalt päris. Kui su jalad on pahkluuni pruunhallis mudas, siis ei näe sa õhukest veekihti pori peal ega märka, et seesama vesi peegeldab taevast. Sinist taevast. Sa ei märka seda taevast isegi ülesse vaadates mitte. Sa näed vettinud süsimusti leppade tüvesid, purupaljaid ja raagsete okstega. Su pilk takerdub ja jääb sinna kinni, ei pääsegi kaugemale. Aga siis tuleb taevas ise su juurde, astub kõrgelt alla, tuleb muda ja pori peale, otse su jalgade ette. Ehk ei märkaks sa teda ka siis, aga sul on mudas pea võimatu liikuda, see maapind hoiab sind kinni, ei tahagi enam lahti lasta, ja niiviisi kummikut tema seest välja sikutades näed sügavale kummardudes pruuni lehte, mida hetkeks kuldab madal päikesekiir. Ja kui sa juba seda sügise filigraanset kuldehet märkad, siis laotub samal ajal su ette kogu see uskumatult säravsinine volüümne foon, diskreetselt tagasihoidliku kuldkandiga palistatud, millele too leht paigutatud on. Sa oled alla vaadates leidnud üles taeva. Taeva, mida sa ei jaksanud sealt kõrgelt ülevalt otsida.