Alles olid nad õhus, need läbipaistevkollased leheliblikad, säravalt sinise pilvitu taeva foonil tuulte tantsitada ja ringi hõljutada. Maapinnale jõudes hõivasid nad rohu rohelise vaiba ja jalgradade liivale hõõrdunud pinna. Nende kollane värv oli nüüd sügav ja tõsine, iga leht veel suve mahladest pungil, täis elu ja endist hakkamist. Aga seda ei jätkunud enam kauaks. Päeva-paari pärast hakkasid lehed üksteise järel alla andma, pruun sai tasapisi kollasest jagu, mahlad kaotasid oma väe, lehtede prinkjas olek lõtvus, siin-seal krõbises midagi taldade all. See heli tuli kusagilt sügise kurgust, kahisev, kergelt kähe hääl, mis on lehtedes enne öökülmade saabumist, siis kui hääl veel päris ära pole läinud. Ent päikene põgenes õhtu hakul juba harjumatult vara puude taha, hiilis edasi madalalt, ja läks peaaegu roomates ära üle aasa. Mu tulekuteel liibusid vastu maad kõhetud, veidi looklevad varjutriibud, andes tunnitust sellest, et noorte kaskede tüved on juba purupaljad. Suvised varjud pole iial nii tumedad, nii joonelised, nad on puhevil, pehmed ja kokkusulavad, niisama kui suviste lehtpuude võradki on sel ajal üksteises kinni ja ühtehoidvad. Jah tõesti, sügis oli nüüd käes küll. Ja see siin on minu kõige sügisesem pilt. Kõige lihtsam, kõige lakoonilisem. Kõige kõnekam.