Kui su juured on pisikesest peale lageda rannaliiva sees, kus õieti rohukõrrelgi pole millestki kinni hoida, kui tuuled sind igasse kanti väänutavad ja keegi sult iial ei küsi, kas sul endal ka mingi tahtmine ja omamoodi olemise soov on, mis jääb sul siis üle? Tunda, et sul on mitu oksa, mitu lahknevat haru, ometi tulevad nad kõik sinust endast. Sul on palju peenikesi juuri, igaüks neist kipub ise kanti, aga ükski neist ei taha sinust selle jaoks lahti lasta, et kaugemale pääseda. Ei, nad tahavad olla ja jäädagi sinu külge, tuua sulle toitu ja hoida sind oma erisuunaliste pinguli narmastega tasakaalus, kui tormituul sind näoli vastu maad tahab suruda. Aeg läheb. Halvimail hetkil hoiavad su oksad kramplikult üksteisest kinni, väänduvad uskumatu paindlikkusega ümber üheteise, lausa seovad end sõlme, kui muu ei aita. Tuulesõlmede pärast seovad ennastki sõlme, olgu või nii, et oks oksa soonib... See on ühtehoidmise valu, see on kokkukuulumise rõõm.
Kui ma selle päevi- ja aastaidnäinud rannamänni juures seisma jäin, paistis ta peale leebe suveõhtune päike. Ei lainet, ei virvetki veel. Ainult rahu. Puudutasin peoga ta krobelist, naastulist nahka. See oli soe. Võtsin käe ära. Polnud ju mina teda aidanud, miks pidanuks siis tema aitama mind?