Olen tabanud enda tihti üsna kummalise pilguga ümbrust uurimas – kui ma märkan midagi, mis näib mulle kurblik või lausa troostitu, siis otsin lähedusest seda teistpidist, mis paigutuks samasse pilti, olles sedaviisi omamoodi kompensatsiooniks, lohutuseks, vastassuunaliseks lisanduseks. Olen seda teinud õieti enesele aru andmata, kuidagi instinktiivselt. Kui ma neid pilte aga nüüd hiljem vaatama juhtun, taban end korraga asja üle järele mõtlemast. On see valu saamise kartus või millalgise haiget saamise tagajärg, et olen nii ettevaatlik ebavõrdseid seisundeid looduseski jäädvustades? Kuidagi ei tahaks liiga teha. Vaatan lehitut raagus puud, ja sealsamas lähedal teist, uhkes kuldrüüs pilkupüüdvat ja kaunist. Raagne oksakroon tõuseb mu pilgu all filigraanse, peaaegu hõbedase kaarena säravkollase kaharpea kohale. Tasakaal on end ilmutanud ja õiglus võidutseb!