Lepik ei ole just varane rohetaja. Ta paistab kaua läbi ja on päikest ning õhku täis veel siiski, kui kased ja pihlakad juba suvist rüüd kannavad. Aga kui ta siis kord täisjõus avaneb, on ta mantel paks ja tume. Tugevas tuules on lepamüür eemal otsekui hiigellooma külg, kes tüütu tormi käes oma nahavolte väristab. Kui aga jalgrada sind läbi tumerohelise müüri sissepoole juhatab, võid leida sealt rutaka oja ja selle kaldalt madala lepanoorendiku, kus värvid hoopistükkis teised. Madalas võsas on leherüü päikeseroheline ja omamoodi õrngi. Üllatavad aga päris uued tulijad, verivärsked punasepruunid lehehakatised roheliste rootsude ja veel rohelisema sakipitsiga servis. Ja kui sa siis seda sirutujat ühe eelmisel aastalgi olnud ning nüüd juba täismõõdulise lepalehe taustal silmitsema jääd, leiad selle heleda raami hoidva ja kaitsva olevat. Nii nad seal kahekesi on – vanem õde ja uljas väikevend, ühe lepa kaks lehte.