Vahel on tunne, et suvi lausa kihutab mööda. Nagu tuul rohus, mis kuidagi pidama ei saa. Aga kui siis viimastes loojangukiirtes korraga kõik vakatab ja viivuks vait jääb, tundub see hetk igavikupikkune olevat. Pilk jääb putkeõie peale kinni ning kõik, mis ümberringi, taandub kaugusesse ja ähmastub. Näen ainult seda pisikeste tipukeste rida, mis vasakust servast tippsammul tulema hakkab, siis kõige kõrgemas kohas – suveharjal – päeva paistele jõuab, ning edasi juba ebakindlamal, veidi komberdaval kõnnil allapoole sammub… Suvi tuli, jõudis, ja taandub. Ning meil ei jää muud üle, kui see suvetee aste astelt, tipuke tipukese kõrval, sügavale mällu vajutada. Siis on loota, et ta tuleb me meenutustesse tagasi ja heletab ka neid laushalle päevi, millest ju aastaringis kunagi puudust ei ole.