Ei ole paremat virgutajat tähelepanematusest ja hajameelsusest kui seda on üllatus. Ja et meist igaüks sellist virgutust või siis lausa äratust aegajalt vajab, siis oleme me meelsasti valmis üllatuma nendegi asjade üle, mis meile juba varem teada peaksid olema. Mitte ainult peaksid, vaid lausa on teada. Näiteks tean ma ju küll, et varjuvalgus kannab endas siniseid toone ja õhtune päike punakollaseid. Ometi ergutas see vaatepilt mu meeli, kui valgete rannakivide foonil leidsin valgete seemnetiivikutega võilille ja avastasin üllatusega, et valge ja valge olid ühekorraga mu silme ees, aga kumbki otsekui eri maailmast. Kivid kogusid endasse juba öösinist, seemnepall võidutses aga päeva kauneimas purpurkullas. Ja imestusega teadvustasin endale veelkord, et nii ühed kui teised on tegelikult valged. Loojangutaeva foonil võilille pildistades oleksin sellest üllatusest ju ilma jäänud. Mis tähtis asi on küll vaatepunkt! Püüan seda endale igapäevaeluski meelde tuletada. Ja sellest on abi.