Alalõpmata me paigutame midagi – küll raamatut oma kohale, küll talveriideid kevade tulles eest ära, küll kirjutuslauda toas teise, paremini valgustatud kohta. Vahel isegi lilli ühest peenrast teise, kas siis sellepärast, et meile nii rohkem meeldib, või sellepärast, et arvame lillele seal rohkem meeldivat. Otstarbe kõrval tahame näha ka paigutuse ilu, korrapära või siis vallatut segadust, värvide üksteisega klappimist, ning naudime kujunevat joonist. Seda pilti siin pole peetud vaatamisväärseks, aga ise ma imetlen ikka ja jälle selle juhusliku paiknemise kõnekust, seda looduses ilmnevat vormiharmooniat ja diskreetseid taustatoone. Kuidas on võimalik, et valge pilveke on täpipealt sama suur kui männi mustjas kaardunud ladvaosa? Et tumehall pilv jääb nii pildi alumises paremas kui ülemises vasakus nurgas samasuguse kraadi all diagonaali? Oleneb lihtsalt vaataja asukohast, jah? Olgu või juhus, aga kõik see oli ühel teatud hetkel mu vaateväljas olemas, ning polnud minu võimuses ei taevalaotuses ega puu kasvujoones midagi muuta! Kas keegi peale suure juhuse niisugust paigutamist kusagilt juhtis, seda ma tõesti ei tea.