Võibolla ongi õige aeg võtta kätte see ühe ammuse talve pilt läbi uduse koduakna. Mälestused ilmutavadki end otsekui läbi udu. Samuti unistused. Tänavuses lumeta talves kõlbab mõlemaks. On päike, ja lumi, ja sädelus lumel. On tumedaid varjutriipe ja heledaid varjuta triipe. Just nii, nagu see elus ikka käib. Tahaksin minna ja seista sinna akna juurde, hingata kõigepealt sügavalt sisse – ja siis sinna külma veranda aknaklaasi peale. Et näha, kas udu katab seepeale needki avatud kohad, või hajub külm hägu mu sooja hingeõhu käes ning vaade saab avarust juurde... Loodaksin seda viimast, aga praegu ma pole selles sugugi kindel. Ühed jäljed. Keegi on läinud. Või tulnud? Ma ei tea.