Päike paistis. Korraga hakkas tibutama. Ühekorraga sadas ja paistis päike. Ühekorraga võib palju asju juhtuda. Head ja halba. Äärmused on alati ühekorraga olemas, ka siis kui me nendest endile aru ei anna. Alati pole nad lihtsalt ühekoos silma all, pole nii ilmsed. Võib tahta siin ja ainult siin olla – ning samal ajal tunda mingit rahutut tõmmet kauguste poole. Olla korraga nii rahul kui rahutu. Just need kaksipidi olekud enese sees on vahel nii mõistetamatud. Et kuidas küll niiviisi saab? Ometi see vihmasabin õhtupäikeses ei tekita meis mingit segadust. Võibolla natuke nalja ainult. Minul näiteks sajab objektiivi märjaks, ei muud muret midagi. Miks me siis oma seesmiste äärmuste ühekorraga kohalolu nii raskesti talume? Lausa lõhkirebituse tundeni välja? Olgu see pilt siin lepituseks. Leppimiseks iseendaga. Meeldetuletuseks, et kõik on ühekorraga olemas. Nii välis- kui siseilmas.