Olen Toolse kindlusemüüridest väljaspool, päikese suhtes parajasti varjupoolel. Minu selja taga on meri. On varakevad. Kõrgest sinisest taevast kostub aegajalt ülelendavate linnuparvede hõikeid. Meri teeb häält. Tuul on veel jahe. Pungad on juba himukalt suured. Olen kauemaks seisma jäänud. Panen sõrmikud kätte ning kaamera tagasi kotti. Pildistasin võlvi ja siseõuele avanevat väikest ümarat ava. Seal sees paistab ere päike ja on juuri ajanud noored puud. Nagu ka siinpool, otse müüri külje all. Nii nad piidlevad teineteist – puuke siin ja puukene seal. Ava on müüri paksust arvesse võttes imeväike, aga teda palistab üks ehituskunsti imedest – uhke kaarjas võlv, lehtrina mere suunas laienev. Otsekui seest välja avarduva vaate sümbol. Ei jõua ära imestada, kuidas ta küll püsima on pandud ja sajandeiks pidama on jäänud! Ja ära imetleda, kui ilus ta on.