Aina olid pilvised, pimedad ilmad. Ja kui siis viimaks lausa vihma sadama hakkas, tuli pahale ilmale kestab kust paha tuju ka veel lisaks. Lumi vajus madalamaks, karedaks ja koorikuliseks. Nüüd, kui äkki jälle päikest näidati, reetsid eelnenud vihmapäevi valgesse vaipa tekkinud lohukesed. Parajasti nii sügavad, et madal pealelõunane talvepäike neis oma varjumängu mängida sai. See oli silmale tore vaadata, see päiksevalge ja varjusinise kirjusus lumevälja peal. Siis aga – seal ta seisis, üksik, noor ja raagus põõsahakatis. Polnud tal veel õieti millegagi uhkustada. Ei punnitanud veel pungigi, lehehakatistest rääkimata. Talv ju! Endalegi ootamatult jäin, sellele vaatamata, ta juures päris seisma: kui püüdlikult heitis ta lumele oma kõrgusest mitu korda pikemaid, jõulisi varje. Selles oli koos nii talvetrots kui enesekehtestus. Ühteviisi oli meie mõlema selja taga päikene, ja meie mõlema ette jäid pikad varjud. Varjud, mis osutasid tugevale valgusele ja tõid meelde kevade.