Majakatel on mingi isevärki külgetõmbejõud. Juba oma silmatorkava asukohaga, asetatuna ikka kas kõrgele või siis vähemalt lagedale. Nende endi sihvakus ja taeva poole pürgimine veel lisaks. Ole sa kui palju tahes nende plinkimist vaadanud, majakaga vastamisi sattudes seisad lummatult ja vaatad… Rukkirahu majakas jääb Hiiumaa laevateele. Tunnen end kui mingi auvalvur, sest harva juhtub, et jätan Rukkirahust möödudes välistekile minemata. Seekord oli ümber maalapi nooruke jää. Pilvede vahelt vilksatas madal päike. Püüdsin hetke, mil majakas vastuvalguses otse päikese tee peale jäi. Et ega küll küllale liiga tee! Olgu nad siis seekord pealegi korraga mu vaateväljas – üks, mis näitab oma valgusega teed öös, ja teine, mis teeb rõõmsaks ja valgeks meie päevad.