Jääteel Hiiumaalt mandrile. Olin lootnud sõita üle loojanguvärvides lumekõrbe. Aga järjekord oli ilmatu pikk ja teadmine, et pimeduse saabudes jäätee suletakse, tegi meele tusaseks. Siiski jõudis meie kord kätte paar minutit enne kella kukkumist. Loojangukaar oli seljataga. Muidugi ei värvinud horisondi taha vajunud päike enam lumevälja – eespoolt ligines tumesinine öötaevas, millest maapind (veepind? jääpind? lumepind?) vaid ehk grammi võrra heledam tundus. Ent laia lagedust haarata püüdes olin unustanud tahavaatepeegli – seal ta oli, möödunud päikesepäev oma viimases õhetuses! Nagu kaks teineteisele võõrast maailma ühel ja samal pildil.