On sõnu, mis vajavad kordamist. Ei, mitte see, et pead ütlema midagi mitu korda. Neid sõnu on ka, aga see on üks teine asi. Mina mõtlen midagi muud. Seda, et kui oled midagi öelnud, ja siis vakatad äkki ning kuulatad sissepoole, iseendasse. Kuulatad, kuidas see öeldu su sees, üha kaugenedes ja vaiksemaks jäädes, mitu korda kordub… Nagu kaja. Selliste sõnade tähendus muutub iga kordusega, olgu küll et eemalduva ja kustuvaga, üha olulisemaks, aina selgemaks, nii imelik, kui see ka ei ole…
Pildistasin lõppema hakkavas lõkkes leeki. Hiljem pildi peal nägin, kuidas see leek kaugenes ja kordus. Isegi selgemalt. Kordus kontuurina. Leek ja ta kaja.