Sedaviisi ühe silmaga vaatas mulle vastu Sitsiilia. Otsekui tahtnuks öelda, et kui juba, siis olgem vähemalt võrdses seisus! Küllap pidas temagi mu aega sellel saarel liialt lühikeseks, et avali silmi kõike näha ja mõista. Pealegi pani lauslage päike mu tahes tahtmata silmi kissitama või siis üsna samamoodi üht silma lahti hoides ümbrust uurima. Oma iselaadsel kombel puudutas mind see maa, kus ehitusmaterjal oli jalge all nii tunda kui näha, see kivine pind, mida võisin sõrmedega kompida, ning milles päeva jooksul ladestunud soojus ööpimeduseski alles oli. Selle kivise pinna varjamatult vaene värvipalett oma rohkeis varjundeis ilmestas tolle ükssilma tahutud palet. Ma võtsin ta vastu kui mulle ulatatud visiitkaardi. Viisakalt tänades.