Olen koski kõigepealt ikka kõrvaga kuulnud. Silma on nad puutunud ikka natuke hiljem, siis kui hääl sind juba ette hoiatanud on. Nii on see kodusele Keila-Joale lähenedes, nii ka väikesi metsakärestikke kohates. Juhtumisi on seni ikka hääl juhatajaks olnud. Niagarat ümbritsevas turistidemassis lülitus aga mu kuulmismeel automaatselt välja – see oli minu viis eralduda ja seista silmitsi looduse jalustrabava stiihiaga. Me seisime vastamisi, mina ja raevutsev vesi. Otsekui aimates mu keskendumist just vaatamisele, nuhtles Niagara kõigepealt mu silmi, fotosilm kaasaarvatud. Oli vaevarikas nii ühtesid kui teist avatuna hoida. Ikka ja jälle paiskus veemass vastu vahtimist. Ent seda võimast vaatepilti ei suutnud mu silmist enam miski kustutada. Õnneks ka mitte mu kaamera mälust, mille ees lakkamatult (ja automaatselt) objektiivi kuivatada üritasin. Mu keskendumine kõigele nähtavale oli nii täiuslik, et tagantjärele ei meenu mulle ainuski heli, ei kose, ei laeva, ei keebitatud turistidemassi tekitatu. Seevastu tungivad kaader kaadri järel mu unedesse sajad pildid. Ja neid saadab vee reaalne, jõuline puudutus mu näol ning mu kaamerat hoidvatel kätel...