On need õhtuudusse mattunud merelained, mida tuulisel rannal seistes, vidukil silmi, end vaatama unustasid? Kõrvus kohiseb. Lained kiigutavad sind üles ja alla, kannavad endaga kaasa. Ehk on see hoopis suvesoe meri, mille sees sa üleni oled ja kõigud? Või on see vaid kujutluspilt, unesegune nägemus, mida võrkkiige kerge õõts ja putukate sumin kõrgel kuuskede ladvus sinu vaimumaailmas loob?
Tagasi reaalsusesse. Lennukõrgus on ligikaudu kümmetuhat meetrit. Alpid on kerges, õhulises pilvevines. See teeb ahelike piirjooned pehmelt lainesakiliseks ja ulmeliseks. Liibun vastu aknaklaasi, kaamera käes vajub jõuetult sülle. Ilu võtab võimust ja hing jääb kinni. Unustan enda selle lainetuse sisse. Aegajalt tänaseni.